Mesinduse roll ning olulisus mahemesinduse perspektiivis

Sissejuhatus

Mesilased  on eksisteerinud Maal ligikaudu 100 miljonit aastat, see on umbes 98 miljonit aastat varem, kui esimene homo perekonna esindaja ilmavalgust nägi. Euroopas, Valencias on leitud 8000. aasta vanune koopamaaling, kus kujutatakse inimest mett korjamas. Kui inimene avastas, et mesi sisaldab endas vajalikke toitaineid ning energiat – algas jaht mesilaste toodetud materjalide järgi. Jaht kõige konkreetsemas võtmes, sest mesilaspere enda saatus homo perekonna esindajaid ei huvitanud.

Järgmist etappi võime kujutada metsamesindusena, mis oli juba teadlikum ning inimesi huvitas meemesilaste olemus ning saatus, sest sooviti jätkusuutlikult saaki korjata. Mesilaspered asetsesid puuõõnsustes. Mett prooviti võtta nii, et mesilaspere kahjustada ei saaks. Alati see küll ei õnnestunud, sest veel ei olnud välja kujunenud konkreetseid (mesilasi mitte kahjustavaid) töövõtteid. Küll aga järk-järgult õpiti ning areneti edasi.  

Meie jaoks teadlik ja praktiline mesindus algas 1789. aastal, kui Šveitsi pastor François Huber leiutas liigutatavate raamidega taru (Huber, 1821). Huberi leiutise tulemusena algas ka mesinduse tõsisem esiletõus. Järgneva kuuekümne aastaga leiutati praktiliselt kõik, mida mesinikud kasutavad ka tänapäeval. Umbes samal ajal tutvustas Christian K. Sprengel õistaimede ja putukate koostöö põhimõtteid. Tema 1973. aastal avaldatud töö tulemusena tekkis arusaam, et enamus taimeliike ei suuda ilma putukate osaluseta paljuneda (Sprengel, 1996). Varasemalt arvati, et taimed paljunevad pelgalt jumala tahte kohaselt. C.K. Sprengeli uurimustöö tulemus oli tolmeldajate jaoks tähendusrikas – inimene hakkas üha enam looma sidet mesilaste ning põllumajanduse vahel.

Tänapäeval on teada, et  mesilasliike on maailmas ligikaudu 20 000, kõige tähtsamaks peetakse meemesilast (Apis mellifera L.). On teada, et ülemaailmselt sõltub 35% kasvavatest põllukultuuridest just tolmeldajatest ning üha suureneva toiduvajadusega rahvastiku poolt suureneb meemesilaste ning tolmeldajate roll tulevikus veelgi (Klein jt., 2007). Hinnanguliselt 1/3 kogu Ameerika Ühendriikides toodetavast toidust on saadud just tänu meemesilastele tolmeldamisele (Neumann ja Carreck, 2010). Looduslike tolmeldajate vähesuse tõttu on Ameerikas jõutud olukorda, kus igal aastal renditakse sealsetele põllumeestele ligikaudu 2 miljonit mesitaru (Morse ja Calderon, 2000). Tolmeldajate tolmeldamisteenuse väärtuseks põllumajanduses hinnatakse 153 miljardit eurot aastas. Ameerikas on see umbes 20 miljardit dollarit (Gallai jt., 2009).

Kas mesindus ja põllumajandus on alati ökoloogiline ning jätkusuutlik?

Tänapäevaks on tehtud lõputu hulk uurimistöid, mille tulemustena selgub, et põllumajanduslikud töövõtted on ohtu seadnud nii looduslikud mesilaselaadsed putukad kui ka inimese peetavad meemesilased. Tolmeldajate kolossaalse väljasuremise üheks põhjuseks peetakse tugevatoimeliste taimekaitsevahendite kasutamist nii põllumajanduses kui ka koduaianduses, mis lisaks eesmärgipärasele toimele mõjutavad muu hulgas ka tolmeldajaid. Viimastel aastakümnetel on täheldatud USA–s kui ka Euroopas meemesilaste arvukuse vähenemist. Eriti problemaatiline on olukord Ameerika Ühendriikides, kus 2008. aasta seisuga on meemesilaste arvukus vähenenud võrreldes 1947. aastaga üle poole – 5,9 miljonilt mesiperelt 2,3 miljoni mesilaspereni (vanEngelsdorp jt., 2008; Ellis jt., 2010). Euroopas on mesilasperede suremus mõnevõrra väiksem – 1970. aastal oli 21 miljonit, 2007. aastaks oli mesilasperede arv vähenenud ligikaudu kuue miljoni võrra (vanEngelsdorp jt., 2008; Breeze jt., 2014).

Mitmed Euroopas teostatud uuringud näitavad, et pestitsiidide (fungitsiidide, insektitsiidide, herbitsiidide ja varroalesta tõrjumiseks mõeldud akaritsiidide) jääke on leitud nii õietolmust kui ka vahast (Ellis jt., 2010; Breeze jt., 2014; Pilling ja Jepson, 1993; Bogdanov, 2006). Pestitsiidid mõjutavad putuka füsioloogiat kui ka käitumist (Mullin jt., 2010). Mullini ja ta kaasautorite uuringute kohaselt võib töölismesilaste töövõime pestitsiididega kokkupuutel väheneda ligikaudu 20% (Mullin jt., 2010).

Kuidas liikuda ökoloogilisema mesinduse suunal?

Üheks võimaluseks on hakata mahemesinikuks. Kuid selleks tuleb täita mahe-põllumajanduse nõudeid. Tunnustamisega seotud nõuded ja dokumendid leiad Põllumajandusameti veebilehelt http://www.pma.agri.ee/index.php?id=104&sub=128 ning http://www.maheklubi.ee/upload/Editor/Trykised/trykis_mahemesindus_2012.pdf. Antud artikli käigus toome lugejateni mõned olulisemad aspektid:

• Mesilaspered peavad paiknema puhtas keskkonnas. Lühidalt öeldes, kolme kilomeetri raadiuses on põhilised korjetaimed kas looduslikud või mahepõllumajanduslikud. Kui kolme kilomeetri raadiuses olevat kultuurtaimede põldu töödeldakse pestitsiididega, mahemesindust antud piirkonnas pidada ei saa.
• Mesilaspered peavad olema võimalikult kaugel saasteallikatest (linnad, maanteed, tööstuspiirkonnad jms).
• Kärjed ning taruraamid peavad olema puidust või looduslikust materjalist.
• Mesindusinventar peab olema roostevaba, tööruumidele kehtivad üldised toiduainete töötlemise nõuded.
• Mesindusinventari võib töödelda üksnes määruse (EMÜ) nr 2092/91 II lisa osades B ja E loetletud toodetega.
• Mesilasvaha, mida kärjepõhjade tootmiseks kasutatakse, peab olema mahe. Kõige parem selleks on neid ise toota, siis välditakse riske, et vaha sisaldab saasteaineid.
• Tarud peavad olema põhiliselt looduslikust materjalist, mis ei tekita keskkonna- või mesindussaaduste saastamise ohtu.
• Mesilasperesid võib sööta mahemee, mahesuhkru või mahesuhkrusiirupiga.
• Kui mesinik turustab ja pakendab omatoodetud ja pakendatud mett, siis on tegemist esmatootmisega ja ta on PMA järelevalve all kui mahetootja. Tooted märgistatakse PMA koodiga EE-ÖKO-01.
• Varroalesta tõrjemetoodikana oleks kõige parem kasutada neid preparaate, mis ei sisalda sünteetilisi aineid. Veel on üheks heaks variandiks lesehaudme lõikamine.

Tänasel päeval on Eestis umbes 5000 mesinikku, kuhu kuuluvad nii väike- kui ka suurtootjad. Mesilasperede arv 2015. aastal EKI (2015.a) küsitlusandmete kohaselt arvutatuna 48 tuhat. Mahedaid mesilasperesid 2014. aasta seisuga 1737. Eesti Mahepõllumajanduse registris on 2015. aasta seisuga 29 mesinikku, kes peavad mahemesilasi. Mahemett toodeti Eestis 2014. aastal 45 tonni, mis moodustas 3,9% kogu Eesti meetoodangust. Mahemee toodangumaht on viimastel aastatel olnud tõusutrendil. Võrreldes tavameega müüakse mahemett kauplustes olenevalt aastast 20-70% kallimalt (Eesti Konjunktuuriinstituut, 2015) Kindlasti on Eesti mahemee tootmisel perspektiivi, Eesti suurim mahemee tootja, Tõnis Taal on kommenteerinud, et Euroopas soovitakse mahemett osta, küll aga on kogused väikesed, mida Eesti mahemesinikud suuremas osas täita ei suuda.

Teisalt on võimalik ka tavamesinikel ökoloogilisemalt majandada. Selleks peaksid mesinikud proovima tagada oma mesilasperedele võimalikult minimaalse kokkupuutevõimaluse sünteetiliste pestitsiididega, sest igas kontsentratsioonis pestitsiidid võivad mõjutada mesilasemade ja tööliste üldist füsioloogilist seisundit läbi kõikide arengufaaside (Desneux jt., 2007; Gill jt., 2012). Pestitsiidide subletaalsed doosid võivad esile kutsuda mesilasemas ja ka töölismesilastes muutusi, mis mesinikule silmaga nähtavad pole.

Kas mahemesi sisaldab pestitsiide?

Mahemesinduse saadustes esineda võivate pestitsiidijääkide kohta on maailmas tehtud vähe uuringuid. Peamine põhjus on, et analüüsid on kallid, teisalt ei soovita mahemee kvaliteeti kahtluse alla seada. Itaalias tehti 2014. aastal kuues eri-piirkonnas (Calabria, L-Itaalia, Trentino Alto Adige, P-Itaalia, Lombardia ja P-Itaalia) uuring. Antud uuringu eesmärgiks oli välja selgitada, kas mahemesi on pestitsiidijääkidest puhas? Kokku koguti 59 erinevat mahemee proovi. Uurimistöö tulemusena selgus, et mahemee proovid sisaldasid pestitsiidide jääke märkimisväärselt vähe, kuid olid seal siiski olemas (Panseri jt., 2014).

Kuidas on seis Eestis või Baltikumis laiemalt, pole täpselt teada. Isegi, kui on analüüse tehtud, ei ole neid avalikustatud. Rutiinse pestitsiidide jääkide sisalduse kontrolli käigus ei avalikustada neid leide, mille kontsentratsioonid jäävad kaugele alla tootele lubatud piiride. Nii pisikesed kogused inimesele ju midagi ei tee, kuid mesilase organismi võivad mõjutada. Itaalias tehtud uuringu analoogiana võime eeldada, et ka Eesti mahemesi võib sisaldada pestitsiidide jääke minimaalsetel kontsentratsioonidel. Põhjus selleks on, et meemesilase korjetegevus ei ole lihtsasti kontrollitav – meemesilane ei vali taime või põldu, mis oleks mahe. Töölismesilase maksimaalseks lennukauguseks võib kujuneda isegi 6km pikkuseks. Kui mahemesinduse reglement näeb ette 3 km suurust raadiust, siis paratamatult võib töölismesilane nektarit korjata ka kaugemalt, pestitsiididega töödeldud taimedelt – hiljem, kui töölismesilased on nektari meeks töödelnud, satub see ka tarbijani.

Kokkuvõte

Meemesilase roll tolmeldajana on märkimisväärselt suur. Lisaks tolmeldamisele toodavad nad olulisi kõrvalprodukte nagu mesi, mesilasvaha, suir, õietolm, taruvaik, mesilasema toitepiim jms. Mesilane ning taim on otseses mutualistlikes suhetes. Kui enam mesilaslaadseid ei ole, ei ole ka põlde – kui ei ole põlde, ei ole toitu. Sellele kõigele tuleb juba eos mõtlema hakata, mitte hiljem, kui tagajärg käes on.

Vaatamata meemesilaste olulisusele ning teavitus- ja teadustöödele, mida erinevad institutsioonid ja teadlased teevad, on meemesilaste suremus siiani tõsine probleem maailmas. Inimkonna kiire arengu ning kasvuga intensiivistub põllumajandus ning koduaiandus jätkuvalt, kus taimekaitsevahendite kasutamine on laialdane.

Selleks, et meie põllud jätkuvalt toodangut annaks ning mesilased mesindussaadusi, tuleks mõelda mahedama tootmise suunal. Pean sellega silmas seda, et isegi, kui mahe tootmine ei ole logistiliselt võimalik, soovitaksin ma kasutada vähem kemikaale nii põllumajanduses kui ka mesinduses endas. Vähem kemikaale võrdub tervem mesilase elu!

Tänuavaldused. Uurimustööd finantseeriti Haridus- ja Teadusministeerium (IUT36-2), P170058PKTK ja Eesti Teadusfond (grant T9450).

Kirjandus

Bogdanov, S. 2006. Contaminants of Bee Products. Apidologie, 37 (1), 1–18.

Breeze, T.D., Bernard, E.V., Bommarco, R., Petanidou, T., Seraphides, N., Kozák, L., Scheper, J., Biesmeijer, J.C., Kleijn, D., Gyldenkærne, S., Moretti, M., Holzschuh, A., Steffan-Dewenter, I., Stout, J.C., Pärtel, M., Zobel, M., Potts, S.G. 2014. Agricultural Policies Exacerbate Honeybee Pollination Service Supply-Demand Mismatches Across Europe. PLOS ONE, 9 (1) e82996.

Ellis, J.D., Evans, J.D., Pettis, J. 2010. Colony Losses, Managed Colony Population Decline, and Colony Collapse Disorder in the United States. Journal of Apicultural Research, 49 (1), 134–136.

Desneux, N., Decourtye, A., Delpuech, J.M. 2007. The sublethal effects of pesticides on beneficial arthropods. Annual Review of Entomology, 52, 81–106.

Gallai N., Salles J-M., Settele J., Vaissière B. E. 2009. Economic Valuation of the Vulnerability of World Agriculture Confronted with Pollinator Decline. Ecological Economics 68 (3), 810–821.

Gill, R.J., Ramos-Rodriguez, O., Raine, N.E. 2012. Combined pesticide exposure severely affects individual- and colony-level traits in bees. Nature, 491, 105–108.

Huber, F. 1821. New observations on the natural history of bees. Royal College of Physicians of Edinburgh (GYAN e-BOOKS 2017 Delhi, India).

Klein, A.-M., Vaissière, B.E., Cane, J.H., Steffan-Dewenter, I., Cunningham, S.A., Kremen, C., Tscharntke, T. 2007. Importance of pollinators in changing landscapes for world crops. Proceedings of the Royal Society B, 274 (1608), 303–13.

Morse, R.A., Calderone, N.W. 2000. The value of honey bee pollination in the United States. Bee Cult, 128, 1-15.

Mullin, C.A., Frazier, M., Frazier, J.L., Ashcraft, S., Simonds, R., vanEngelsdorp, D., Pettis, J.S. 2010. High Levels of Miticides and Agrochemicals in North American Apiaries: Implications for Honey Bee Health. PLOS ONE, 5 (3), e9754.

Neumann, P., Carreck, N.L. 2010. Honey Bee Colony Losses. Journal of Apicultural Research, 49 (1), 1–6.

Panseri, S., Catalano, A., Giorgi, A., Arioli, F., Procopio, A., Britti, D., Chiesa, L.M. 2014. Occurrence of pesticide residues in Italian honey from different areas in relation to its potential contamination sources. Food Control, 38, 150–6.

Pilling, E.D., Jepson, P.C. 1993. Synergism between EBI fungicides and a pyrethroid insecticide in the honeybee (Apis mellifera). Pesticide Science, 39 (4), 293–297.

Sprengel, C.K. 1996. Discovery of the secret of natuure in the structure and fertilization of flowers. In: Floral biology. Studies on floral evolution in animal-pollinated plants, (Lloyd, D.G., Barrett, S.C.H., eds), International Thomson Publishing, New York, USA.

vanEngelsdorp, D., Hayes, Jr. J., Underwood, R.M., Pettis, J. 2008. A Survey of Honey Bee Colony Losses in the U.S., Fall 2007 to Spring 2008. PLOS ONE 3 (12), e4071.

Internetileheküljed

https://www.agri.ee/sites/default/files/content/uuringud/2016/uuring-2016-mesindussektor-2015.pdf (28.09.2017)

http://www.maheklubi.ee/upload/Editor/Trykised/trykis_mahemesindus_2012.pdf (28.09.2017)